Ilmutus 1 - Estonian Contemporary Version?

Eessõna

1Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal temale on andnud, et näidata oma sulastele, mis peatselt hakkab sündima. Ta avaldas selle, läkitades oma ingli oma sulase Johannese juurde,

2kes andis edasi Jumala sõna ja tunnistuse Jeesusest Kristusest – kõik, mida ta nägi.

3Õnnis on see, kes loeb selle prohvetikuulutuse sõnu, ning need, kes seda kuulevad ja panevad tähele, mis on siia kirjutatud, sest aeg on lähedal.

Tervitused kogudustele

4Johanneselt,

Seitsmele kogudusele Aasias:

Armu ja rahu teile temalt, kes on, kes oli ja kes tuleb, ning seitsmelt vaimult, kes on tema trooni ees,

5ja Jeesuselt Kristuselt, ustavalt tunnistajalt, esimesena surnuist ülestõusnult ning kogu maailma kuningate valitsejalt.

Temale, kes meid armastab ja on meid lunastanud meie pattudest oma verega

6ning kes on teinud meist Kuningriigi ja preesterkonna Jumalale, oma Isale – talle kuulub au ja vägi igavesti. Aamen.

7Vaata, ta tuleb pilvedega

ja iga silm saab teda näha,

isegi need, kes tema on läbi torganud;

ja maailma rahvad kaeblevad tema pärast.

Jah, aamen.

8„Mina olen Alfa ja Oomega,“ ütleb Issand Jumal, kes on, kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.

Johannese nägemus

9Mina, teie vend Johannes, kes ma olen Jeesuses kaasosaline kannatustes, Kuningriigis ja kannatlikkuses, olin Patmose saarel Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast.

10Ma olin Issanda päeval vaimus, kui kuulsin oma selja taga valju häält otsekui pasunaheli,

11mis ütles: „Mida sa näed, kirjuta raamatusse ning saada see seitsmele kogudusele: Efesosse, Smürnasse, Pergamoni, Tüatiirasse, Sardesesse, Filadelfiasse ja Laodikeiasse!“

12Ma pöördusin vaatama, kellele kuulub see hääl, mis minuga räägib, ja pöördudes nägin seitset kuldlambijalga

13ning nende keskel kedagi Inimese Poja sarnast, kes kandis maani pikka rüüd ja rinna all kuldset vööd.

14Tema pea ja juuksed olid valged nagu vill, nagu lumi, ja tema silmad olid nagu tuleleek.

15Tema jalad olid otsekui sulatusahjus hõõguv metall ja tema hääl oli nagu suurte vete kohin.

16Paremas käes olid tal seitse taevatähte, tema suust sähvis vahe kaheterane mõõk ja ta pale oli nagu päike paistaks kogu oma säras.

17Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ta asetas oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne

18ja Elav. Ma olin surnud, aga vaata, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!

19Pane nüüd kirja, mida sa oled näinud, samuti see, mis on praegu ja mis sünnib pärast seda!

20Seitsmel taevatähel, mida sa näed mu paremas käes, ja seitsmel kuldlambijalal on varjatud tähendus: seitse tähte on seitsme koguduse inglid ja seitse lambijalga on seitse kogudust.