2. Korintlastele 11 - Estonian Contemporary Version?

Paulus ja valeapostlid

1Sallige nüüd pisut minu rumalust! Kuid te ju sallitegi!

2Ma hoian teist kinni jumaliku kiivusega, sest ma olen kihlanud teid üheleainsale mehele, Kristusele, et teid anda talle puhta neitsina.

3Aga ma kardan, et nii nagu madu pettis Eevat oma kurikavaluses, eksitatakse teiegi mõtted eemale siirast ja puhtast pühendumisest Kristusele.

4Sest kui keegi tuleb teie juurde ja kuulutab teist Jeesust, keda meie ei ole kuulutanud, või kui te võtate vastu vaimu, kes on erinev sellest Vaimust, kelle te vastu võtsite, või evangeeliumi, mis erineb sellest, mille te vastu võtsite, siis seda te sallite suurepäraselt!

5Ma ei arva, et mina neist „vägevatest apostlitest“ millegi poolest halvem oleksin.

6Ma võin küll olla koolitamata kõneleja, aga mul on teadmised, mis me oleme teile alati ja igal viisil teatavaks teinud.

7Kas ma olen teinud pattu, kui ma ennast alandasin, et teid ülendada, ja kuulutasin teile Jumala evangeeliumi ilma tasuta?

8Ma riisusin teisi kogudusi, võttes vastu toetust nende käest, et teid teenida.

9Kui mul teie juures midagi vaja oli, ei koormanud ma kedagi, sest mis mul vaja oli, andsid mulle vennad, kes tulid Makedooniast. Ma olen hoidunud elamast teie kulul ja tahan järgida seda põhimõtet ka edaspidi.

10Nii tõesti kui Kristuse tõde on minus, ei saa keegi lõpetada mu kiitlemist sellest kogu Ahhaias.

11Miks? Kas ma ei armasta teid? Jumal teab, et armastan!

12Kuid nii nagu praegu, toimin ma ka edaspidi, et mitte anda võimalust neile, kes tahavad näidata end meiega võrdsena selles, millega nad kiitlevad.

13Need inimesed on valeapostlid, võltsid töötegijad, kes moondavad ennast Kristuse apostliteks.

14Ja pole ka ime, sest saatan ise moondab end valguseingliks.

15Seepärast ei ole midagi erilist, kui tema teenrid ennast moondavad õiguse teenriteks. Nad lõpetavad seal, kuhu nende teod neid viivad.

Paulus kiitleb oma kannatustega

16Ma kordan: ärgu keegi pidagu mind rumalaks. Kui aga siiski, siis võtke mind vastu rumalana, et minagi võiksin pisut kiidelda.

17Nõnda enesekindlalt kiideldes ei räägi ma nagu Issand räägiks, vaid nagu rumal.

18Aga et paljud kiitlevad inimlikult, siis kiitlen minagi.

19Te sallite ju meeleldi rumalust, kes te ise olete arukad!

20Te sallite rõõmuga igaüht, kes teid orjastab, kurnab, ära kasutab, alandab ja näkku lööb.

21Pean häbiga tunnistama, et meie oleme olnud liiga nõdrad. Aga sellega, millega teised julgevad kiidelda, ütlen seda nüüd otsekui rumal, sellega julgen kiidelda minagi.

22Nemad on heebrealased? Mina ka. Nemad on iisraellased? Mina ka. Nemad on Aabrahami järglased? Mina ka.

23Nemad on Kristuse teenrid? Ma räägin pööraselt – mina olen võrreldamatult rohkem. Ma olen rohkem vaeva näinud, rohkem vangis olnud, palju rohkem piitsa saanud, ikka ja jälle surmaga silmitsi seisnud.

24Juutide käest olen viiel korral saanud ühe piitsahoobi vähem kui nelikümmend.

25Kolm korda on mind pekstud keppidega, üks kord loobitud kividega. Kolm korda olen teinud läbi laevahuku, terve ööpäeva triivinud avamerel.

26Ma olen sageli olnud teel: ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva hulgas, ohus võõraste seas, ohus linnades, ohus maal, ohus merel, ohus valevendade keskel.

27Olen teinud ränka tööd, olnud sageli magamata, olen tundnud nälga ja janu, olnud tihti söömata, külmas ja alasti.

28Lisaks kõigele muule olen ma igapäevase koorma all, mures kõigi koguduste pärast.

29Kas keegi on nõrk, ja mina ei tunneks nõrkust? Kas keegi annab patule järele, ja mina ei oleks nördinud?

30Kui just peab kiitlema, siis ma kiitlen sellega, mis näitab minu nõtrust.

31Jumal, Issanda Jeesuse Kristuse Isa, olgu kiidetud igavesti, tema teab, et ma ei valeta.

32Damaskuses valvas kuningas Aretase ametnik linna, et mind vahistada,

33aga mind lasti korviga läbi müüriakna alla ja ma pääsesin tema käest.