1. Korintlastele 15 - Estonian Contemporary Version?

Kristuse ülestõusmine

1Vennad ja õed, ma tuletan teile meelde evangeeliumi, mida ma teile kuulutasin, mille te vastu võtsite, milles te olete püsinud

2ja mille läbi teid ka päästetakse, kui te hoiate kinni sellest, mida ma teile kuulutasin, ega ole saanud usklikuks asjata.

3Sest ma olen eelkõige teile edasi andnud, mida ma ise olen vastu võtnud:

Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud Pühakirjas;

4ta maeti maha ja äratati üles kolmandal päeval vastavalt Pühakirjale;

5ta ilmus Keefasele ja siis kaheteistkümnele;

6seejärel ilmus ta ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest enamik on tänini meiega, aga mõned on läinud magama;

7seejärel ilmus ta Jaakobusele, siis kõigile apostlitele;

8kõige viimaks ilmus ta minule kui äbarikule.

9Mina ju olen apostlite seas vähim, ma ei vääri apostli nime, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust.

10Ent Jumala armust olen ma see, kes ma olen. Tema arm minu vastu ei ole läinud tühja. Ma olen näinud palju rohkem vaeva kui kõik teised apostlid – õieti mitte mina, vaid minuga olev Jumala arm.

11Nii ei olegi tähtis, kas tegin midagi mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.

Surnute ülestõusmine

12Aga kui Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast väidavad, et surnute ülestõusmist ei olegi?

13Kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ju ka Kristust üles äratatud!

14Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on järelikult meie kuulutus mõttetu ja mõttetu ka teie usk.

15Pealegi me osutuksime Jumala valetunnistajateks, kuna oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda ta ei ole äratanud, kui surnuid tegelikult üles ei äratata.

16Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud.

17Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk kasutu: te olete seniajani oma pattudes!

18Samuti on siis hukatusse läinud Kristuses surnud inimesed.

19Ja kui meie oleme ainult selles elus lootnud Kristusele, siis me oleme kõigist haletsusväärsemad.

20Kuid tegelikult on Kristus üles äratatud surnuist. Tema on esimene viljavihk eelseisvast suurest lõikusest, surnute ülestõusmisest.

21Et surm on tulnud maailma inimese kaudu, tuleb ka surnuist ülestõusmine inimese kaudu.

22Sest nii nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse kõik elavaks Kristuses.

23Ja selline on ülestõusmise järjekord: esmalt Kristus, seejärel Kristuse omad tema tagasitulekul.

24Siis tuleb lõpp, mil ta annab Kuningriigi üle Jumalale Isale, olles hävitanud iga valitsuse, võimu ja väe.

25Sest tema peab valitsema kuningana niikaua, kuni kõik vaenlased on heidetud ta jalge alla.

26Viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm.

27Sest „ta on kõik alistanud tema jalge alla“. Kui ta aga ütleb, et kõik on alistatud tema alla, on selge, et see ei hõlma Jumalat ennast, kes kõik Kristusele alistas.

28Aga kui kõik temale on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes kõik temale on alistanud. Et Jumal oleks kõik kõigis.

29Mis mõtet muidu oleks nende tegevusel, kes lasevad end surnute eest ristida? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida nende eest?

30Ja milleks meie ennast aina ohtu seame?

31Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie olete minu kiitus, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

32Kui ma võitleksin Efesoses metsloomade vastu inimliku lootusega, mis kasu ma siis sellest saaksin? Kui surnuid üles ei äratata:

„siis söögem ja joogem,

sest homme me sureme nagunii.“

33Ärge laske ennast eksitada – „halb seltskond rikub head kombed“.

34Tulge mõistusele ja ärge tehke pattu! Mõned teie seast ei taipa küll midagi Jumalast! Seda ma ütlen teile häbiks.

Vaimne ihu

35Kuid keegi võib küsida: „Kuidas surnud üles äratatakse? Missuguse ihuga nad tulevad?“

36Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see ei sure.

37Sa ei külva seda ihu, mis sealt hiljem tuleb, vaid pelgalt seemne, olgu siis nisu või midagi muud.

38Jumal annab talle sellise ihu, nagu tema on otsustanud, igale seemnele erisuguse ihu.

39Ka liha ei ole kõik ühesugune: inimeste, loomade, lindude ja kalade liha on ju erinev.

40On taevalikke ihusid ja on maapealseid ihusid, ent taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma.

41Erinev on päikese kirkus, erinev kuu kirkus ja erinev tähtede kirkus. Ka üks täht erineb teisest kirkuse poolest.

42Samuti on lugu surnute ülestõusmisega. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles.

43Autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles. Nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles.

44Maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles.

Sest kui on olemas maine ihu, on ka vaimne ihu.

45Nii nagu on kirjutatud: „Esimene inimene, Aadam, sai elavaks hingeks,“ kuid viimne Aadam sai elu andvaks vaimuks.

46Nii ei ole esmalt vaimne, vaid maine; seejärel alles tuleb vaimne.

47Esimene inimene oli maast võetud ja muldne, teine inimene oli taevast.

48Selline nagu oli muldne, on kõik muldsed; selline nagu oli taevane, on kõik taevased.

49Ja nii nagu me oleme sarnanenud muldsega, sarnaneme üks kord ka taevasega.

50Kuid seda ma ütlen, vennad ja õed, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.

51Kuulge, ma avaldan teile saladuse: meie kõik ei sure, aga meid kõiki muudetakse,

52ühe hetkega, silmapilkselt, viimse pasuna hüüdes. Sest kui pasun hüüab, äratatakse surnud üles kadumatutena ja ka meid muudetakse.

53Kaduv peab ju riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.

54Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide, mis on kirjutatud:

„Surm on hävitatud, võit on käes!

55Surm, kus on su võit?

Surm, kus on su astel?“

56Aga surma astel on patt ja patu vägi on Seadus.

57Kuid tänu Jumalale, kes meile annab võidu meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

58Seepärast, mu armsad vennad ja õed, olge kindlameelsed ja kõigutamatud! Tehke aina innukamalt Issanda tööd, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu.