Apostlite 20 - Estonian Contemporary Version?

Läbi Makedoonia ja Kreeka

1Kui rahutused olid lõppenud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja olles neid julgustanud, jättis ta nendega hüvasti ning asus teele Makedooniasse.

2Ta käis läbi selle piirkonna, rääkis inimestele palju julgustavaid sõnu ja jõudis lõpuks Kreekasse.

3Ta jäi sinna kolmeks kuuks. Kuna juudid kavandasid tema vastu kurja samal ajal, kui tema valmistus purjetama Süüriasse, otsustas ta tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.

4Temaga koos olid Soopatros, Pürrose poeg Bereast, Aristarhos ja Sekundus Tessaloonikast, Gaius Derbest, samuti Timoteos, ning Tühhikos ja Trofimos Aasia maakonnast.

5Need mehed läksid ette ja ootasid meid Troases.

6Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade pühi Filippist ära ja ühinesime teistega viis päeva hiljem Troases. Me jäime sinna seitsmeks päevaks.

Eutühhos äratatakse üles surnuist

7Nädala esimesel päeval me kogunesime leiba murdma. Paulus kõneles inimestele. Ja kuna ta plaanis järgmisel päeval lahkuda, jätkas ta kõnelemist südaööni.

8Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime.

9Aknal istus noormees nimega Eutühhos, kes vajus sügavasse unne, kui Paulus rääkis ja rääkis. Kui ta oli sügavalt magama jäänud, kukkus ta kolmandalt korruselt alla ja kui ta üles tõsteti, oli ta surnud.

10Paulus läks alla, heitis ennast noormehe peale ja haaras ta ümbert kinni. „Ärge kartke,“ ütles ta, „ta on elus!“

11Siis ta läks üles, murdis leiba ja sõi. Kui ta oli kõnelnud kaua, kuni koiduni, ta lahkus.

12Aga rahvas viis noormehe koju elusana ja tundis suurt lohutust.

Paulus hüvastijätt Efesose vanematega

13Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse peale võtma. Ta oli niiviisi korraldanud, sest ta tahtis sinna jalgsi tulla.

14Kui ta meiega Assoses kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse.

15Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saare lähedale. Teisel päeval aga purjetasime Samose saarele ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.

16Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et mitte Aasia provintsis aega viita, sest ta kiirustas, et kui vähegi võimalik, nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

17Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde.

18Kui nad saabusid, ütles ta neile:

„Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasia maakonda saabusin, ma kogu selle aja teie juures olen elanud.

19Ma teenisin Issandat suure alandlikkusega ja pisaratega ja ränkade katsumustega juutide kurjade vastuplaanide keskel.

20Te teate, et ma pole kõhelnud teile kuulutada ühtki asja, mis võiks teile kasulik olla, vaid olen õpetanud avalikult ja majast majja käies.

21Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele, et nad peavad meeleparanduseks pöörduma Jumala poole ja uskuma Issandasse Jeesusesse.

22Ja nüüd lähen ma Vaimust ajendatuna Jeruusalemma ega tea, mis minuga seal võib juhtuda.

23Tean ainult seda, mida Püha Vaim igas linnas hoiatab ja ütleb, et vangistused ja raskused ootavad mind.

24Siiski ma ei pea oma elu endale kalliks. Minu ainus eesmärk on lõpetada võidujooks ja täita ülesanne, mille Issand Jeesus on mulle andnud: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.

25Ma tean, et mitte keegi teist, kelle hulgas ma olen kuningriiki kuulutanud, ei näe mind enam kunagi.

26Seetõttu tunnistan ma teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest.

27Sest ma pole kartnud teile kuulutada kogu Jumala tahet.

28Sellepärast pange tähele iseennast ja kõike karja, mille ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud. Olge karjased Jumala kogudusele, mille ta on saanud iseenese vere läbi.

29Ma tean, et pärast minu lahkumist tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa.

30Isegi teie eneste seast tõusevad mehed ja moonutavad tõde, et meelitada jüngreid eneste järele.

31Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.

32Nüüd ma jätan teid Jumala ja tema armusõna hooleks; tema ehitab teid üles ja annab teile pärandi kõigi pühitsetute seas.

33Kellegi hõbedat ega kulda ega rõivaid ei ole ma kadestanud.

34Te teate, et need mu käed on teinud tööd ja teeninud minule ja minu kaaslastele seda, mis vajalik.

35Kõiges, mida ma tegin, näitasin teile, et sellise raske tööga peame aitama nõrgemaid, pidades meeles sõnu, mida Issand Jeesus ise ütles: „Õndsam on anda kui võtta!“ “

36Kui Paulus oli kõne lõpetanud, põlvitas ta nende kõikidega maha ja palvetas.

37Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ja andsid talle suud.

38Kõige rohkem kurvastas neid väide, et nad ei näe tema nägu enam kunagi. Siis saatsid nad ta laevale.