Roomlased 9 - Piibel K?igile

1Mina olen Kristuses ja see, mida ma räägin, on tõsi. Ma ei valeta! Minu südametunnistus ja Püha Vaim kinnitavad,

2kui kohutavalt kurb ma olen, kui otsatu valu on mu südames

3mu oma rahva, mu vendade ja õdede pärast. Ma oleksin pigem ise neetud ja Kristusest lahutatud, kui see neid aitaks.

4Nad on mu kaasiisraellased, Jumala valitud rahvas. Jumal ilmutas neile oma auhiilgust ja tegi nendega lepingud, andis neile seaduse, õige jumalateenistuse ja tõotused.

5Nad on meie esiisad, inimlikult öeldes selle Kristuse esivanemad, kes valitseb kõige üle, kes on igavesti õnnistatud Jumal. Aamen.

6Jumala tõotus ei ole puudulikuks osutunud. Sest iga iisraellane ei ole õige iisraellane,

7ja kõik need, kes põlvnevad Aabrahamist, ei ole tema õiged lapsed. Sest Pühakiri ütleb: „Sinu järglasi arvestatakse Iisaki kaudu,“

8nii et Jumala lasteks ei arvestata mitte Aabrahami tegelikke lapsi, vaid ainult Jumala tõotuse lapsi peetakse tema õigeteks järeltulijateks.

9Tõotus oli selline: „Ma tulen järgmisel aastal tagasi ja Saaral on poeg.“

10Lisaks oli Rebeka kaksikutel poegadel sama isa, meie esiisa Iisak.

11Aga isegi enne, kui lapsed sündisid, ja enne, kui nad jõudsid teha midagi õiget või valet (et Jumala plaan saaks jätkuda, tõestades, et Jumala kutsumine ei põhine inimeste sooritusel),

12öeldi talle: „Vanem vend teenib nooremat.“

13Nagu Pühakiri ütleb: „Ma valisin Jaakobi, kuid Eesavi heitsin ma kõrvale.“

14Mida peaksime siis järeldama? Et Jumal on ebaõiglane? Kindlasti mitte!

15Nagu ta ütles Moosesele: „Ma olen armuline sellele, kellele peaksin armulikkust osutama, ja halastan sellele, kellele peaksin halastust osutama.“

16Niisiis ei sõltu see meie tahtmisest ega meie enda pingutustest, vaid Jumala halastusrikkast olemusest.

17Pühakirjas on jäädvustatud Jumala sõnad vaaraole: „Ma panen su siia põhjusega, et saaksin sinu kaudu ilmutada oma väge ja et minu nimi saaks tuntuks kogu maailmas.“

18Seega halastab Jumal nende peale, kelle peale tahab, ja paadutab hoiaku neil, kellel tahab.

19Nüüd te vaidlete minuga ja küsite: „Miks ta siis meid süüdistab? Kes saab Jumala tahtele vastu panna?“

20Nii ei sobi kõneleda, sest kes olete teie − tühipaljad surelikud −, et Jumalale vastu rääkida? Kas loodu võib oma loojale öelda: „Miks sa mind selliseks tegid?“

21Kas pottsepal ei ole õigust kasutada sama savikamakat, et valmistada dekoratiivne kauss ja igapäevane kruus?

22Nagu oleks Jumal, soovides näidata oma vastuseisu patule ja ilmutada oma väge, kannatlik nende „hävitusele määratud anumatega“,

23nii et ta võiks avaldada oma auhiilguse suurust nende „halastuse anumate“ kaudu, mille ta on eelnevalt au jaoks valmistanud.

24Need me olemegi − inimesed, kelle ta on kutsunud mitte üksnes juutide hulgast, vaid ka võõramaalaste seast ...

25Nagu Jumal ütles Hoosea raamatus: „Neid, kes ei ole minu rahvas, ma nimetan oma rahvaks, ja neid, keda ei ole armastatud, ma nimetan armastatuteks“,

26ja: „See juhtub kohas, kus neile öeldi: „Te ei ole minu rahvas“, seal nimetatakse neid elava Jumala lasteks.“

27Jesaja hüüatab Iisraeli kohta: „Isegi kui Iisraeli lapsed on saanud arvukaks nagu mereliiv, päästetakse üksnes väike hulk.

28Sest Issand lõpetab kiiresti ja täielikult oma kohtumõistmise töö maa peal.“

29Nagu Jesaja varem ütles: „Kui Kõigeväeline Issand ei oleks meile mõningaid järglasi jätnud, oleksime olnud täpselt nagu Soodom ja Gomorra.“

30Mida peaksime siis järeldama? Et kuigi võõramaalased ei püüdnud toimida õigesti, mõistsid nad, mis on õige, ning usu kaudu Jumalasse tegid seda, mis on moraalselt õige.

31Kuid Iisraeli rahvas, kes ootas, et seadus teeks neid Jumala ees õigeks, ei saavutanud edu.

32Miks mitte? Sest nad toetusid pigem oma tegudele kui usule Jumalasse. Nad komistasid vastu komistuskivi,

33just nagu Pühakiri ette kuulutas: „Vaata, ma panen Siionisse komistuskivi, kivi, mis pahandab inimesi. Aga kes temasse usub, see ei pettu.“